Koletised

Väiksena mõtlesin alati, et metsas elab mõni kole ja hirmus koletis, kuid suuremaks saades arvasin, et see on lihtsalt väike lapse fantaasia.  Minu ettekujutlustes olid koletised alati suured, karvased ja haisvad, kuid pealtnäha armsad tegalased, aga esmamulje on petlik, sest siis, kui on liiga hilja selgub, et sa oled nende võileiva vahel kotleti asendaja.

Väikelapse fantasia on elav ja meie, täiskasvanute, jaoks imelik, sest metsas ei ela ju koletised, ega muud müstilised olendid.

Kui te lubate, siis täna lükkan ma selle väite, et koletisi pole olmas, ümber ja tõestan, et lapsed ei valeta kunagi.

Paari aasta eest metsas jalutades tundus mulle, et kuulsin midagi ühest oma lapsepõlve lemmik koopast, midagi imelikku. Mulle tundus nagu keegi luksuks seal. Kuna inimesed ei julge metsa minna, huntide pärast, siis olin ma segaduses.

Üsna pea oli segadus asendunud uudishimuga ja siis ilmus kohale ka seiklushimu. Kuna juba seiklushimu oli mängus, pidin ma minema ja vaatama, kes seal koopas luksub.

Ennne koopasse sisse vaatamist kogusin julgust. Kuna peale uudishimu ja seiklushimu oli nurgatagant välja hüppanud ka hirm, kes üritas mulle seletada, et kui ma koopasse piilun, siis näen seal midagi kohutavat ja seepeale juhtub minuga midagi hirmsat. Kui julgus oli kokku kogutud, vaatasin ma koopast sisse ja ma nägin seal mingit tohutut luksuvat karvakera.

Veelkord julgust kokku kogudes lähenesin ma aeglaselt  ja rahulikult karvakerale. Mida lähemale ma jõudsin, seda kiiremaks ja lohakamaks mu samm muutus, sest hirmu oli üks tugev tuulehoog minema pühkinud.

Kui ma olin juba väga lähedal, nägin ma, et karvakeral on ka nägu ja ta nutab. Kui ma küsisin, miks ta nutab, siis vastas ta: justnimelt selle pärast. Esialgu olin ma väga suures segaduses, ma isegi ei saanud ühtegi sõna suust välja. Natukese aja pärast (vähemalt mulle tundus see aeg lühike, kuigi mu habemetüügas oli jupikese edasi kasvanud) suutsin ma esitada küsimuse või vähemalt teha talle selgeks, et ma soovin teada, miks ta nutab. Kui ma olin end arusaadavaks teinud, vastas ta lühidalt, teatades, et tal on halb tuju, kuna inimesed ei karda teda.

Ma üritasin teda natuke aega rahustada ja talle selgeks teha, et selles ole midagi halba, kui inimesed teda ei karda. Seepeale ta aga võpatas ja siis tuli mulle, kui välk selgest taevast, meelde küsida, et miks ta luksub. Karvakera nuuksus natuke ja vastas siis, et luksub kuna ta vennad Hirm ja Õudus räägivad teda taga. Ja ta nuuksus lohutamatult edasi.

Ma üritasin ta mõtteid mujale juhtida küsimusega, mis ta nimi on, aga sain kohe, kui ta ütles oma nime, aru, et see ei olnud hea mõte, sest ta nimi on Armsake Karvakera.

Ootamatult tuli mul üks mõte ja ma küsisin, kas ta tahab oma vendadele näitada, et ta pole midagi nii armsake. Karvakera oli sellega kohe nõus ja kuulas mu plaani vaimustusega.

Peale plaani lahti seletamist läksin ma oma koju, mis asus mets serval. Järgmisel päeval oli suur torm, täpselt selline, nagu eilegi hommikul ilmateade lubas. Peale lõunasööki läksin ma toona taas metsa jalutama, ja loomulikult oli uudishimu end kaasa pakkinud.

Mets oli kõle, isegi hirm kartis, julges ainult varba nurga tagant vilksamisi välja pista. Õnneks päästis Karvapalli äkiline väljalmumine hirmu varba, sest ta võpatas ja tõmbus välku kartes tagasi.

Ma ise ehmusin ka, sest Karvakera oli kõvasti hirmuäratavam kui eile. Loomulikult tegi äike teda hirmsamaks kui siis, kui ta oleks päikese käes. Hirm leidis, et temal on nüüd julgem välja astuda, sest lähenesid Karvakera vennad Hirm ja Õudus. Mulle tundus, et hirmu ohvriks langes ka Karvakera, kes väristas, nägu täis õudu, end korraks ja tegi siis näo nagu hirmutaks ta mind. Karvakera nähes jäid kaks hiiglaslikku koletist imestunult vaatama minu hirmunud nägu. Võibolla nägid nad ka hirmu, kes äikest enam ei kartnud. Kaks sekundit peale hirmu nurgastagant väljumist plagasin mina juba kodu poole, kuna metsas oli kaks liigagi hirmuäratavat koletist ja üks, keda peetakse nüüd ka hirmuäratavaks, sest teised kollid arvasid, et Karvakera oli see, kes mind hirmutas. Vaid mina ja Karvakera teadsime, et ma ainult teesklesin Karvakera kartmist. Vähemalt ma arvan, et teesklesin.

Peale meie näitemängu Karvakera vendade ees, hakati Karvakera kutsuma Kõueks, aga mina kutsun teda tänini Karvakeraks ja kui mul on vaja teda milleski veenda või kui ma tahan ta kallal natuke norida, siis kutsun ma teda Armsaks Karvakeraks.

Kui mu jutt nüüd ühe lausega kokku võtta, siis oleks see: lapsed ei valeta kunagi. Kuigi kõk koletised ei ole nii hirmsad  nagu lapsed arvavad, on nad siiski reaalsed ja täiesti olemas. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja peidetud koobaste läheduses teravamalt kuulatada.