Kand ja Varvas

Pidime koolis mingi konkursi jaoks jutu kirjutama. Seekord oli teemadeks "Kand ja varvas" ning  "Hakkame käima". Jutt pidi lugejaid inspireerima liikuma. Kuna sõnade piirang oli kolmsada sõna, siis on jutt algeline (oleks tahtnud vähemalt kaks korda rohkem kirjutada). 

Kunagi hakkasid Kand ja Varvas vaidlema - “Kas kõndida või mitte?”

Varvas oli arvamusel, et nad võiksid võimalikult vähe kõndida, aga Kand jällegi tahtis kogu aeg kõndida. Tema arust kõndisid nad liiga vähe.

“Tead, Varvas, mind ei huvita, et sina ei taha kõndida, aga mina tahan.”

“Kõnni kui tahad.”

“Kõnningi!”

Nüüd tahtis Kand ära tormata ja ukse pauguga kinni lüüa, aga kahjuks avastas ta, et ei saagi ära kõndida. Üks kõik kui palju ta proovis, oli ta ikka ühe kohapeal.

Ka järgmistel päevadel Varvas ja Kand tülitsesid. Kumbki ei loobunud oma arvamusest, aga kuna Kand üksi kõndida ei saa, siis kõndisid nad väga vähe.

Ükspäev, kehalisekasvatuse tunnis, oli vaja võidujoosta. Kuigi Varvas vihkas kõndimist, siis ometigi ta armastas joosta, eriti armastas ta võidu joosta. Ilmselt tulenes see sellest, et kunagi armastas ta väga kõndida, aga kõik muutus, kui jalanumber ootamatult kasvas.

Varvas polnud ammu jooksnud ja ta ootas seda eriti suure õhinaga.

“Kand, tee nii nagu mina ütlen.”

“Miks ma peaksi sind kuulama.” Hoolimata sellest, et Kand armastas kõndimist, siis ta vihkas jooksmist, kuna ta ei olnud jooksmises hea.

“Äkki sellepärast, et mina oskan joosta.”

“Eputa jah!”

Ja siis algas jooks. Varvas märkas, et ta ei jaksa enam joosta, ta väsis väga ruttu ära ja sellepärast nad kaotasid jooksu. Ta oli nii löödud ja kurb.

“Miks me kaotasime!? Me oleks pidanud võitma.”

“Eee... Varvas ma arvan, et me kaotasime see tõttu, et me pole ammu trenni teinud. Sa ei taha ju enam kõndida.”

“Selles ei ole kindlasti asi! Ja pealegi Varem ma ka ju ei kõndinud.”

“Kõndisid küll, lausa väga palju. Aga miks sa enam ei taha kõndida?”

“Sest mind lüüakse kõikjale ära. Kord vastu kappi, siis jälle vastu seina. See teeb haiget! Ma ei taha haiget saada.”

“Aga, kui me rohkem liiguksime siis ilmselt harjuksid sa ära jala suurusega ja juhiks jalga paremini ning siis jaksad ka rohkem joosta.”

 “Hea küll, proovida ju võib. Aga kui nädala lõpuks tulemusi pole, siis ma ei usu sind.”

“Kolm nädalat.”

“Kaks nädalat.”

“Olgu.”

Nii nad siis kõndisidki kaks nädalat iga päev. Alguses natuke vähem, sest Varvas lõi ennast kõikjale ära ning siis kadus tal kõndimis isu ära. Iga päevaga kõnniti rohkem ja rohkem, kuni lõpuks ei löönud Varvas end peaaegu mitte kuskile ära. Kui kolm nädalat läbi sai olid Varvas ja Kand juba ära unstanud oma kokkuleppe ja see tõttu pääses Varvas häbist, kui ta Kannale tunnistaks, et tollel oli õigus.

Kes on võimsam?

Kes on vetevalitseja – kas Poseidon või  Neptunus? Kumb on tõelisem? Kes on võimsam? Seda me ei tea, aga eeldame, et Poseidon on võimsam, kuna ta on Zeusi vend, aga Neptunus on tänase päeva teadmiste põhjal suhteliselt suvaline jumal. Kuid kas ka Zeusi võimuaja tipul?

Ühel päeval, kui Poseidon oli oma hea semu soovitusel läände matkanud, kohtas ta hiiglasliku veekogu keskel … hiiglast? Keset sealset vett seisis Neptunus. Poseidon küll ei uskunud, et Neptunus on vete jumal, sest tema on vetevalitseja ja -jumal ning tema kuju seisab ka temasse mitte uskuvate inimeste lähedal kaugel põhjas - Kopenhaageni sadamas. Neptunus aga ütles: „Küsi inimeste käest! Nemad peavad hetkel minu auks pidustusi seal künka tipus.“ Poseidon seda loomulikult ei teinud. Tema uskus inimesi madalamast klassist olevat ja lihtsalt ebaviisakad temasuguste jumalatega. Poseidon teadis, et inimesed peavad tähtsaimaks jumalaks tema venda Zeusi. Talle tegi heameelt, et inimesed, keda nimetatakse helleniteks, teadsid nii palju Zeusi lastest ja tema igapäeva- elust.

Kuhu ma nüüd jäingi? Õigus, Poseidon tegi ettepaneku visata kivi nagu Kalevi pojad kaugel külmemal maal. Neptunus aga ei nõustunud, kuna ta on ju ikkagi vete valitseja, ja pakkus välja, et vägevamaks nimetataks see, kes tekitab võimsama tuule ja vihasema laine vees. Neptunus pakkus omalt poolt välja, et inimesed võiksid hakata kohtunikeks. Ja nii nad tegidki.

Samal päeval kell kaks oli linn üle ujutatud ja vee peal puhus võimas, soolane, katuseid viiv tuul. Kuid see, kustpoolt linna üleujutamist alustati, on iga inimese enda fantaasia. Mina usun tänini, et üleujutust alustati hellenitele lähema külje pealt Ateena kaitsejumala Athena „auks“ nagu kunagi ammu, kui Poseidon Ateena üle ujutas, kuna ateenlased olid valinud oma kaitsejumalaks Athena. Me küll ei tea täpselt, kust üleujutust alustati, aga üks on kindel: linn oli loetud sekunditega üle ujutatud ja need üksikud katused, mis pääsesid vee käest, lendlesid sujuvalt möllava tuule jõul. Neptunus aga vaatas seda pealt ja muigas vaikselt. Miks ta muigas? Natukese aja möödudes  ütlen.

Kui te usute, et võitjaks jäi linna üleujutaja ehk Poseidon, siis te eksite. Inimesed jäid vaevu ellu ja olid väga vihased, kuna nende linn, nende kodud ja (sõja)koolid, oli üle ujutatud just nii, nagu lubab seda teha meie oma vete valitseja Ülemiste vanake Tallinnaga, kui see kunagi valmis saab. Inimesed olid tulivihased ja ütlesid võitjaks Neptunuse, mitte Poseidoni, kuigi ka kõige mõistusetum taipas, et Poseidon oli tol päeval võimsam.

Kui aus olla, siis on õige meie teadmine, et Poseidon on võimsam, aga me ei tea, et Neptunus on kõvasti kavalam ja võimas on temagi, aga kui keegi kahtleb selles, siis võluge ise vee peale katuseid viiv tuul. Neptunus ei ujutanud linna küll kunagi üle, ta hoopis kaitses linna, kasvatades nii linnakodanike austust ja usaldust. Sestap ta muigaski – aimates viha ja vaenu tõusvat inimeste valutavais südameis.

Õnneks ei pea meie siin, põhjamaal, üleujutusi pelgama, sest Tallinn ei saagi kunagi valmis ning Zeusi venna jõud meieni ei ulatu.

Kunagi talvel oli vaja kirjutada jutt kus puudub "r"-täht või algavad kõik sõnad sama tähega või on seal võimalikult palju täpitähti. Kuna mulle tundus, et "r"-tähe väljajätmine on kõige lihtsam siis selle ma valisingi.

Koletised

Väiksena mõtlesin alati, et metsas elab mõni kole ja hirmus koletis, kuid suuremaks saades arvasin, et see on lihtsalt väike lapse fantaasia.  Minu ettekujutlustes olid koletised alati suured, karvased ja haisvad, kuid pealtnäha armsad tegalased, aga esmamulje on petlik, sest siis, kui on liiga hilja selgub, et sa oled nende võileiva vahel kotleti asendaja.

Väikelapse fantasia on elav ja meie, täiskasvanute, jaoks imelik, sest metsas ei ela ju koletised, ega muud müstilised olendid.

Kui te lubate, siis täna lükkan ma selle väite, et koletisi pole olmas, ümber ja tõestan, et lapsed ei valeta kunagi.

Paari aasta eest metsas jalutades tundus mulle, et kuulsin midagi ühest oma lapsepõlve lemmik koopast, midagi imelikku. Mulle tundus nagu keegi luksuks seal. Kuna inimesed ei julge metsa minna, huntide pärast, siis olin ma segaduses.

Üsna pea oli segadus asendunud uudishimuga ja siis ilmus kohale ka seiklushimu. Kuna juba seiklushimu oli mängus, pidin ma minema ja vaatama, kes seal koopas luksub.

Ennne koopasse sisse vaatamist kogusin julgust. Kuna peale uudishimu ja seiklushimu oli nurgatagant välja hüppanud ka hirm, kes üritas mulle seletada, et kui ma koopasse piilun, siis näen seal midagi kohutavat ja seepeale juhtub minuga midagi hirmsat. Kui julgus oli kokku kogutud, vaatasin ma koopast sisse ja ma nägin seal mingit tohutut luksuvat karvakera.

Veelkord julgust kokku kogudes lähenesin ma aeglaselt  ja rahulikult karvakerale. Mida lähemale ma jõudsin, seda kiiremaks ja lohakamaks mu samm muutus, sest hirmu oli üks tugev tuulehoog minema pühkinud.

Kui ma olin juba väga lähedal, nägin ma, et karvakeral on ka nägu ja ta nutab. Kui ma küsisin, miks ta nutab, siis vastas ta: justnimelt selle pärast. Esialgu olin ma väga suures segaduses, ma isegi ei saanud ühtegi sõna suust välja. Natukese aja pärast (vähemalt mulle tundus see aeg lühike, kuigi mu habemetüügas oli jupikese edasi kasvanud) suutsin ma esitada küsimuse või vähemalt teha talle selgeks, et ma soovin teada, miks ta nutab. Kui ma olin end arusaadavaks teinud, vastas ta lühidalt, teatades, et tal on halb tuju, kuna inimesed ei karda teda.

Ma üritasin teda natuke aega rahustada ja talle selgeks teha, et selles ole midagi halba, kui inimesed teda ei karda. Seepeale ta aga võpatas ja siis tuli mulle, kui välk selgest taevast, meelde küsida, et miks ta luksub. Karvakera nuuksus natuke ja vastas siis, et luksub kuna ta vennad Hirm ja Õudus räägivad teda taga. Ja ta nuuksus lohutamatult edasi.

Ma üritasin ta mõtteid mujale juhtida küsimusega, mis ta nimi on, aga sain kohe, kui ta ütles oma nime, aru, et see ei olnud hea mõte, sest ta nimi on Armsake Karvakera.

Ootamatult tuli mul üks mõte ja ma küsisin, kas ta tahab oma vendadele näitada, et ta pole midagi nii armsake. Karvakera oli sellega kohe nõus ja kuulas mu plaani vaimustusega.

Peale plaani lahti seletamist läksin ma oma koju, mis asus mets serval. Järgmisel päeval oli suur torm, täpselt selline, nagu eilegi hommikul ilmateade lubas. Peale lõunasööki läksin ma toona taas metsa jalutama, ja loomulikult oli uudishimu end kaasa pakkinud.

Mets oli kõle, isegi hirm kartis, julges ainult varba nurga tagant vilksamisi välja pista. Õnneks päästis Karvapalli äkiline väljalmumine hirmu varba, sest ta võpatas ja tõmbus välku kartes tagasi.

Ma ise ehmusin ka, sest Karvakera oli kõvasti hirmuäratavam kui eile. Loomulikult tegi äike teda hirmsamaks kui siis, kui ta oleks päikese käes. Hirm leidis, et temal on nüüd julgem välja astuda, sest lähenesid Karvakera vennad Hirm ja Õudus. Mulle tundus, et hirmu ohvriks langes ka Karvakera, kes väristas, nägu täis õudu, end korraks ja tegi siis näo nagu hirmutaks ta mind. Karvakera nähes jäid kaks hiiglaslikku koletist imestunult vaatama minu hirmunud nägu. Võibolla nägid nad ka hirmu, kes äikest enam ei kartnud. Kaks sekundit peale hirmu nurgastagant väljumist plagasin mina juba kodu poole, kuna metsas oli kaks liigagi hirmuäratavat koletist ja üks, keda peetakse nüüd ka hirmuäratavaks, sest teised kollid arvasid, et Karvakera oli see, kes mind hirmutas. Vaid mina ja Karvakera teadsime, et ma ainult teesklesin Karvakera kartmist. Vähemalt ma arvan, et teesklesin.

Peale meie näitemängu Karvakera vendade ees, hakati Karvakera kutsuma Kõueks, aga mina kutsun teda tänini Karvakeraks ja kui mul on vaja teda milleski veenda või kui ma tahan ta kallal natuke norida, siis kutsun ma teda Armsaks Karvakeraks.

Kui mu jutt nüüd ühe lausega kokku võtta, siis oleks see: lapsed ei valeta kunagi. Kuigi kõk koletised ei ole nii hirmsad  nagu lapsed arvavad, on nad siiski reaalsed ja täiesti olemas. Tuleb vaid silmad lahti hoida ja peidetud koobaste läheduses teravamalt kuulatada.