Kand ja Varvas

Pidime koolis mingi konkursi jaoks jutu kirjutama. Seekord oli teemadeks "Kand ja varvas" ning  "Hakkame käima". Jutt pidi lugejaid inspireerima liikuma. Kuna sõnade piirang oli kolmsada sõna, siis on jutt algeline (oleks tahtnud vähemalt kaks korda rohkem kirjutada). 

Kunagi hakkasid Kand ja Varvas vaidlema - “Kas kõndida või mitte?”

Varvas oli arvamusel, et nad võiksid võimalikult vähe kõndida, aga Kand jällegi tahtis kogu aeg kõndida. Tema arust kõndisid nad liiga vähe.

“Tead, Varvas, mind ei huvita, et sina ei taha kõndida, aga mina tahan.”

“Kõnni kui tahad.”

“Kõnningi!”

Nüüd tahtis Kand ära tormata ja ukse pauguga kinni lüüa, aga kahjuks avastas ta, et ei saagi ära kõndida. Üks kõik kui palju ta proovis, oli ta ikka ühe kohapeal.

Ka järgmistel päevadel Varvas ja Kand tülitsesid. Kumbki ei loobunud oma arvamusest, aga kuna Kand üksi kõndida ei saa, siis kõndisid nad väga vähe.

Ükspäev, kehalisekasvatuse tunnis, oli vaja võidujoosta. Kuigi Varvas vihkas kõndimist, siis ometigi ta armastas joosta, eriti armastas ta võidu joosta. Ilmselt tulenes see sellest, et kunagi armastas ta väga kõndida, aga kõik muutus, kui jalanumber ootamatult kasvas.

Varvas polnud ammu jooksnud ja ta ootas seda eriti suure õhinaga.

“Kand, tee nii nagu mina ütlen.”

“Miks ma peaksi sind kuulama.” Hoolimata sellest, et Kand armastas kõndimist, siis ta vihkas jooksmist, kuna ta ei olnud jooksmises hea.

“Äkki sellepärast, et mina oskan joosta.”

“Eputa jah!”

Ja siis algas jooks. Varvas märkas, et ta ei jaksa enam joosta, ta väsis väga ruttu ära ja sellepärast nad kaotasid jooksu. Ta oli nii löödud ja kurb.

“Miks me kaotasime!? Me oleks pidanud võitma.”

“Eee... Varvas ma arvan, et me kaotasime see tõttu, et me pole ammu trenni teinud. Sa ei taha ju enam kõndida.”

“Selles ei ole kindlasti asi! Ja pealegi Varem ma ka ju ei kõndinud.”

“Kõndisid küll, lausa väga palju. Aga miks sa enam ei taha kõndida?”

“Sest mind lüüakse kõikjale ära. Kord vastu kappi, siis jälle vastu seina. See teeb haiget! Ma ei taha haiget saada.”

“Aga, kui me rohkem liiguksime siis ilmselt harjuksid sa ära jala suurusega ja juhiks jalga paremini ning siis jaksad ka rohkem joosta.”

 “Hea küll, proovida ju võib. Aga kui nädala lõpuks tulemusi pole, siis ma ei usu sind.”

“Kolm nädalat.”

“Kaks nädalat.”

“Olgu.”

Nii nad siis kõndisidki kaks nädalat iga päev. Alguses natuke vähem, sest Varvas lõi ennast kõikjale ära ning siis kadus tal kõndimis isu ära. Iga päevaga kõnniti rohkem ja rohkem, kuni lõpuks ei löönud Varvas end peaaegu mitte kuskile ära. Kui kolm nädalat läbi sai olid Varvas ja Kand juba ära unstanud oma kokkuleppe ja see tõttu pääses Varvas häbist, kui ta Kannale tunnistaks, et tollel oli õigus.